Täiskasvanute inimkaubandusel on kolm tunnust: 1) isiku värbamine, viimine või vastuvõtmine 2) pettuse või sunni teel 3) olukorda, kus teda ära kasutatakse.

Ärakasutamine hõlmab vähemalt isiku kasutamist prostituudina või muid seksuaalse ärakasutamise vorme, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamine, orjust või muid samalaadseid tingimusi, sunnitööd, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamist.

Iga ärakasutamise eesmärgil värvatud, transporditud või ümberpaigutatud last peetakse potentsiaalseks inimkaubanduse ohvriks, olenemata sellest, kas teda sunniti või peteti seda tegema või mitte. Seda seetõttu, et lapse puhul ei peeta teadva nõusoleku andmist võimalikuks.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, 5. aprill 2011, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK.