Piinamine tähendab tegevust, millega tekitatakse inimesele tahtlikult tugevat kehalist või hingelist valu või kannatusi, et saada sellelt isikult või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistust; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises neid kahtlustatakse; või et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida; või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel, kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende avaldatud või vaikival nõusolekul. See ei hõlma siiski valu või kannatust, mis tuleneb üksnes seaduslikust karistusest, on sellele olemuslik või kaasneb sellega.

Tuleb siiski märkida, et menetluslike ja vastuvõtuga seotud erivajaduste tuvastamiseks varjupaiga kontekstis ei ole piinaja isik tingimata oluline, sest piinamise tagajärjed üksikisikule on igal juhul tõsised.

Põhineb ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni artiklil 1.