Majutuse korraldamisel on oluline, et majutuse pakkujale edastatakse piisavalt teavet, mis võimaldab tal teha vajalikke kohandusi. Teatada tuleks näiteks raseduskuu, sest see võib mõjutada eraldatava majutuskoha laadi. Antava teabe ulatus peaks olema riikliku tava kohaselt põhjendatud ja proportsionaalne.
Rasedusaegse tervishoiu ja sünnitusteenused peaksid olema pakutavast majutuskohast mõistlikus ulatuses, arvestades riiklikku tava. Seega kui taotleja rasedus on lõppjärgus ja/või ta on juba rasedus- ja sünnitusteenuste saaja, peaks ta niivõrd kui see on võimalik saama jätkata selles piirkonnas elamist ning rasedus- ja sünnitusteenuste ja muude talle vajalike tugiteenuste saamist. Kui see ei ole siiski võimalik, on mõistlik ta ümber kolida, kui see on ohutu ja praktiline ning kui võetakse asjakohaseid meetmeid teenuste kättesaadavuse tagamiseks.
Parima tava kohaselt jaotatakse rasedad naised kiiresti piirkondade vahel laiali, et rasedus- ja sünnitusabi saaks osutada asjaomases piirkonnas.
Kui taotleja saatjaks on (varjupaika taotlev) täiskasvanud sugulane, kes teda aitab (tugiisik), peaksid liikmesriigid tagama niivõrd kui see on võimalik, et nad majutataks koos ((uuesti sõnastatud )vastuvõtutingimuste direktiivi artikli 18 lõige 5).
Asjakohased võivad olla sellised kaalutlused nagu meditsiiniteenuste või muude tugiteenuste lähedus.
Tuleks hinnata taotleja erivajadusi, et tagada majutuse juurdepääsetavus.
Olenevalt riiklikust tavast ja taotleja konkreetsest olukorrast tuleks talle leida majutus, mis on spetsiaalselt kohandatud või sobilik puudega inimestele.
Tuleks nõuetekohaselt arvestada lapse sugu ja vanust.
Kui otsustatakse elukoha valiku üle, tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta lapse huve ((uuesti sõnastatud) vastuvõtutingimuste direktiivi põhjendus 22).